''Eat Pray Love''

"Happiness is the consequence of personal effort. You fight for it, strive for it, insist upon it, and sometimes even travel around the world looking for it. You have to participate relentlessly in the manifestations of your own blessings. And once you have achieved a state of happiness, you must never become lax about maintaining it. You must make a mighty effort to keep swimming upward into that happiness forever, to stay afloat on top of it."

Minu viimase aja lemmik I-should-love-myself-more film. Olen varemgi täheldanud, et filmidel oleks nagu mingi maagiline võime panna sind elult rohkem ihkama. See film aga pani mind elu järele janunema, see oli...pur plaisir, see oli tõeline inspiratsiooni allikas, see oli REAL LIFE. Kõik see, mis filmis juhtus, sündis päriselt. Üks naine võttis oma elu enda kätte and had the time of her life, kas see pole mitte innustav? Ma usun, et meil kõigil on olnud hetki, kus tunneme, et ei jõua, ei taha ja ei saa. Ütlen julgelt-minul on! Ja mitte ainult ühe korra. See film pani mind mõtlema, et ma ei taha 10 aasta pärast elada sama elu ja teha asju, mida teen iga päev. Ma olen loomult väga uudishimulik ja ma olen alati teadnud, et tahan näha ja kogeda palju uut ning huvitavat. Minu suurimaks hirmuks on, et mu unistused ei täitu ja ma mandun kuskil betoonmaja korteri nelja seina vahel, teadmata mis maailmas toimub. Jah, ma tean, et iga inimese elu on enda kätes, aga kui palju on neid, kellel on unistused, aga nende unistusel pole piisavalt kütust, et lennata sinna kuhu vaja...

Igatahes, mina leidsin filmist 3 õppetundi:
1. Naudi ning ära keela ennast! (Itaalia)
2. Endale andestamine on kõige raskem (India)
3. Armastus ja tasakaal käivad käsikäes (Bali)

To be continued...

A Nightmare on Elm Street

One, two, Freddy's coming for you...Three, four, better lock your door...Five, six, grab your crucifix...Seven, eight, gonna stay up late...Nine, ten, never sleep again....ehk siis seekordne kinoelamus oli Freddy Krueger ja tema jätkuvalt haiglaslik vajadus tappa noori unes. Tore teada, et vähemalt Freddy pole aastatega muutunud! Muideks, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kunagi on isegi ETV näidanud Elm Streeti filme...ühes mängis isegi Johnny Depp, aga pärast magamajäämist muutus ta red mist'iks (noo..voodi tõmbas ta endasse). Igatahes, film on vürtsitatud paraja portsu ehmatustega ja kohati käib seal totaalne mind fuck. Põnev on aga see, et Freddy tegelaskuju ostutus.........pedofiiliks. Neid noori keda ta tapab, kasutas ta ära, kui nad käisid algkoolis (ta töötas seal aednikuna). Vanemad said teada, ajasid ta kuhugi vanasse hoonesse, panid selle põlema ja boooom...kirjutasid alla oma laste surmatunnistustele. Pärast seda kui selgub, et Freddy liiga agar lastearmastaja oli, ilmus filmi palju perversseid ja kahemõttelisid lauseid. Näiteks: "How's this for a wet dream?" (tüdruk ujus vere sees kui F. seda küsis) või
Freddy Krueger: Let's play a game, shall we? What do you want to play?
Nancy Holbrook: Fuck you!
Freddy Krueger: Ooh, sounds like fun. A bit fast for me, though.
(Mõni oli veel, aga kõiki ei hakka ka siia panema) Kui nüüd üldisemalt rääkida, siis muutusid filmis reaalsuse ja unepuudusest tingitud hallutsinatsioonide piirid väga häguseks ja lõpuks raskesti eristatavateks, aga see ju tekitabki põnevust ning pinget. Ma usun, et igaüks on märganud seda kuidas tüüpilised õudukad lõppevad...halb saab surma ja tundub, et kõik on läbi,(näiliselt)kuid filmi lõpuminutitel teeb ta suurepärase comebacki, jättes kõik mõtlema kas tuleb ka teine osa. Mhm, nii ka selles. Kui see pisiasi aga välja jätta, on kõige geniaalsem see koht kui ellujäänud tüdruk ütleb Freddyle: "Welcome to my world, bitch!" ja lööb tal pea otsast...see lihtsalt sobib sinna konteksti ülimalt hästi. Soovitan vaadata küll;)

Pärast filmi mõtlesime, et lähme istume Varblases kuna ilm oli lihtsalt suurepärane, aga noh jah...praegusel ajal on see väga populaarne koht, seega oli see rahvast täitsa täis....kahju muidugi, sest see on niiiii mõnus koht! (Minge sinna kindlasti!) Mõtlesime tükk aega, et kuhu minna ja lõpuks otsustasime Reval Cafe kasuks. Seal oli ka hea, sõime kõhud täis ja rääkisime niisama elust enesest. See kujuneb huvitval kombel alati kuidagi väga elavaks ja arvamuste rohkeks.... :P